Just hiljuti oleme saanud palju vihma siin Lõuna-Hispaanias.

Kuskil mägedes üle meie orus Jorox on tohutu maa-alune järv, mis toidab meie kevadel aastaringselt selge külma veega. Kõik see vihm Kavaltaa alla läbi lubjakivi kaljud ja täiendada järve teise aasta veevarustus.

Meie laiendamise kohta on sademevee äravoolust süsteemi panna nii, et vesi voolab välja katusele ja voolu eemal seinad (õled palli seinu) jättes neile igavesti kuiv, hästi, et on plaan, kuid nüüd ma istun, vaadates läbi mu akna nautida silmist udu ja vihm, mis ümbritseb meie tagasihoidlik talupoeg peavarju ja mõte tuli mulle, kõik mu plaanid, kõik ehitustööd ma teen siin on põhineb eeldusel, ‘see’ ei juhtu minuga.

Maavärina ja järgnenud tsunami kahju Jaapanis ja käimasoleva tuumajaama plahvatused on šokeeriv. Kui ma vaatan läbi õrn vihm Ma olen hakanud mõistma, et ma tõesti ei ole mingit mõtet jõudu loodusest, jõud, mida olen täheldatud teleülekannetele need viimase paari päeva jooksul.

Kui ma vaatan Jaapani, pealevõtmine tükke nende purunes elu nagu väärikus, viisakus ja vastupidavust, sisemist jõudu, rahvuse ja toores jõud, millised on nende maa on kujunevast.

Kui ma esimest korda vaatasin hirmutav stseene televisioon kõik, mida ma võiks mõelda oli, kuidas habras elu tegelikult on. Kuna olen töötanud välja veevool meie nõrgub süsteemi proovida töötada loodusega erinevalt võitlevad Ma rumalalt arvasin, ma teadsin, mida loodus võiks teha, vaadates väikelinna hävitatud instant tsunamist oli ärkama kõne ma ei unusta.

Nüüd teleülekannetele on rohkem ‘isiklikud ", reportereid lavale näidates inimesi aeglaselt üritavad oma elu taas kokku, kõik Koondades, habras web tänapäeva elu hävitada, kuid tugevust ja väärikust inimesed võitlevad tagasi toibuda see katastroof.

Mu süda kustub Japanese people, Soovin neile hästi.

Gassho

_ / _